Tunise Beiriik بايلك تونس 1705–1881 | |||||
Valitsusvorm |
Konstitutsiooniline monarhia (1864–1881) | ||||
---|---|---|---|---|---|
Osa |
Osmanite Riigi vasallriik (de jure) | ||||
Bei |
Hussein I (esimene, 1705–1735) Muhammad III (viimane, 1859–1881) | ||||
Peaminister |
Rejeb Khaznadar (esimene, 1759–1782) Mustapha Ben Ismaïl (viimane, 1878–1881) | ||||
Pealinn | Tunis | ||||
Religioon |
Islam (peamine) Judaism Ristiusk | ||||
Peamised keeled |
Osmanitürgi (eliit) Araabia Tuneesia Juudituneesia araabia Berberi | ||||
Rahaühik | Tuneesia riaal | ||||
Deviis |
"يا ذا الألطاف الخفية احفظ هذه المملكة التونسية" ("Oh varjatud lahkuse jumal, päästa see Tunise Kuningriik") | ||||
Hümn | "Salam al-Bey" | ||||
|
Tunise Beiriik (araabia keeles بايلك تونس) oli de facto iseseisev riik praeguse Tuneesia aladel, de jure kuulus see Osmanite Riigi koosseisu.[1] Riik sai alguse 1705. aastal ning lõppes 1881. aastal Prantsusmaa sissetungi ning protektoraadi väljakuulutamisega. Tuneesias oli võimul Husainiidide dünastia ja selle monarh oli Tunise bei. Pärast prantslaste sissetungi jäid Husainiidid ja beid troonile, kuid neil oli vaid esinduslik roll ning reaalset võimu polnud.[2][3][4]
Beid allusid teoorias Kõrgile Väravale, kuid said aastate jooksul järk-järgult kuni iseseisvumiseni autonoomiat juurde. Aastatel 1861–1864 muutus Tuneesia konstitutsiooniliseks monarhiaks, kuna vastu võeti Aafrika ja araabia maailma esimene põhiseadus. Beiriigil oli oma raha, sõltumatu sõjavägi ning 1831. aastast ka oma lipp, mis on kasutusel siiani.[5]
Bei institutsioon kaotati 25. juulil 1957, aasta pärast Tuneesia iseseisvumist.